Vaikne rand.

*Päike hakkab loojuma. Soojas meres ei uju hetkel kedagi. Siin on kõik väga vaikne ja ühtegi inimest pole silmapiiril.*

Zacharias jalutas rahulikult rannas. Silmapiiril näeb ta tüdrukut.

Eliza sulistas jalgupidi vaikselt meres. Päike hakkas langema, kuid õhk oli soe.

" Lucy ? " Zacharias naeratas ja läks tüdrukule lähemale.

"Zac?" küsis ta siis, kui oli poisi poole pööranud.

" Mida sa siin teed? Ujud? " Naeratades vaatas ta poolenisti vees olevat tüdrukut.

"Ma lihtsalt veedan aega, midagi targemat pole teha," muigas Lucy.

Zach pani rätiku maha ja istus selle peale. Peaaegu oli öö. " Ma jään täna ööseks metsa. " ta naeris.

Lucy muigas ning istus Zac-i kõrvale. "Tohin ma sinuga jääda?" naeris ta siis ning nõjatus Zaci õlale.

" Kui tahad, ikka " Zach pani silmad kinni ja kuulas mere mühinat.

Lucy pani käed ümber poisi. "Ma ei saaks keelduda."

Zach naeratas nõrgalt. " Ma ei tea kas oleks hea mõte meil avalikult koos olla " ta langetas kurvalt pea. " Sa nägid mis seal metsas juhtus. "

"Kui teistele see ei meeldi, siis mul pohhui. Mina tahan sinuga koos olla, ja jutul lõpp!" tõstatas Lucy Zaci pea ja tegi talle põsele musi.

" Ma kardan sinu pärast. " Ta naeratas nõrgalt.

"Sul ei ole põhjust minu pärast karta," naeratas Lucy imearmsalt ja sasis juukseid.

Zach naeratas . " Ma ei ole alati valmis sind kaitsma. Õnneks on sul Denise. Ta sai hundiks. Sa pead siiski ette vaatama"

"Ma ei oma Deniset, you know. Sa ei pea mind kaitsma!" raevus juba Lucy kergelt. "Ma saan ise hakkama."

Zacharias muigas kergelt: " Sa ei tea milleks nad võimelised on Lucy. Nad arvavad, et ma aitasin isa välja, ega nad muidu mind taga ei ajaks, kui isa poleks nende venda tapnud. " Zacharias pani päikeseprillid ette ja jäi rätikule lamama.

"Hammusta siis mind," ulatas Lucy hajameelselt käe Zaci poole ja neelatas vaikselt.

Zachariase näaolt oli naeratus kadunud. " Lucy, see ei käi nii. Libahundiks olemisega käivad kaasa ka väga jõhkrad asjad. Ma ei suuda sind hammustada. "

"Sa suudad. Sa lihtsalt ei taha!" tuli Lucy silma pisar ning ta tahtis minema joosta.

Zac võttis tänu oma hundi refleksidele Lucy käest kinni. " Sa ei tea seda valu, hetkel mil sa muutud, sa ei tea seda tunnet kui sa esimest korda hunt oled. Lucy, see on raske otsus. Kas sa oled kindel? "

"Asi on selles, kas sina oled kindel," pööras Lucy nüüd Zaci poole.

Zacharias langetas pilgu. Esimest korda tundis poiss ebakindlust. Ta ei teadnud mida öelda. " Lucy, ma... " ta ei lõpetanud lauset. " Lucy, mina olen kindel. Asi on selles, kas sa tahad ülejäänud elu hundina veeta ? "

"Jah, ma tahan. Kui sina oled hunt, siis olen ka mina võimeline hunt olema," teatas Lucy siis ja põrnitses maad.