Öösel ei tohi ringi hulkuda

Sunhee kõndis lihtsalt sihitult tänavatel ringi, ega temalgi polnud kodus midagi teha. Pealegi oli kõik üpris vaikne, tore pluss mis aitas otsustada jalutuskäigu ja kodus passimise vahel. Kena vaikuse rikkus aga järsk karjatus mis tüdruku suust kostus, kui ta suutis üle pika aja esimest korda jala ära lüüa. Peale karjatust tuli veel terve rida kenasid sõimusõnu. Ei nojah, jalutamine on ikka eriti tore tegevus, eks.

Mõnikord ikka juhtub ju, eriti kui hooletult ringi vaadates teatud lahtist kivikest ei märka. Olles oma vandumisega ühele poole saanud märkas Sun lõpuks meest, kes kohale oli ilmunud. "On põnev vaadata kuidas teised peaaegu surnuks kukuvad, ah?" nähvas ta ilmselgelt liialdades. Esiteks ei ole vampiiridel väga võimalik surnuks kukkuda ja teiseks juhtub see veel vähem tänaval lahti tulnud kivi tõttu.

No mis teha, kõik ei ole hoolikad ju. Ega Sunhee ei jäänud ka meest kauaks vaatama, see kleenuke tüdruk oleks talle ka hästi maitsenud. Aga noh, eks loovutab siis ühe söömaaja. Saab pärast õiendada, et jälle võeti toit eest ära.

Sest tundus, et mees tahab seda kleenukest plikat endale. Ja ausalt tal ei olnud tuju mingisuguse suvalise deemoniga tänaval söögi pärast kaklema hakata. Kõht polnud ka nii tühi, et seda tegema peaks. "Mine juba," sõnas ta silmi pööritades, jääbki igaveseks ootama siia muidu.

Sunhee hakkas juba vaikselt oma valikus kahtlema, kõht läheb vaikselt tühjemaks, kui teise söömist vaatad. Aga nojah, aega ei saa ikka veel tagasi keerata. Küll on kahju. "Oli hea vähemalt?" päris tüdruk kerge ohkega. Okei saame nüüd kenasti üle, eks, äkki leiab kellegi teise.

Tuleb otsida keegi kes oskaks, eks ole. Vastus oli üldiselt suhteliselt loogiline, iga idioot mõistaks ka seda. Okei, inimesed võib-olla mitte. Nemad püüavad oma elusid päästa. Pimedas leidub inimesi ka muidugi jah, ei tohiks eriti suur probleem olla kellegi leidmine. Ja kuna nüüd tekkis kena vaikusehetk siis kõndis Sunhee nüüd lihtsalt edasi. Viisakus jääb teiseks korraks või midagi, kui just hetkel mingit muud juttu ei tule.

Einsteini või kedagi on vaja, aga nendega kontakteerumiseks on jällegi ajamasinat vaja. Oeh jah... Sun kõndis veel veidi maad edasi enne kui äkiliselt umber pööras ja meest jällegi põrnitsema jäi. "Jälitad?" päris ta surmtõsiselt, ei ole siin mingit nalja eks. Mitte et ta kartnud oleks või midagi, deemon ei saa talle üldiselt midagi teha.

Ja nüüd jõuame me jällegi selleni, et ei oska. Pealegi on Sun leiutamiseks liiga laisk ja kui midagi välja ei tule viskab lihtsalt selle projekti kõrvale. "Näeb väga jälitamise moodi välja küll," jätkas neid sama tõsiselt. Ta oskab ennast arvatavasti kaitsta küll ja paari kehaosa kokku korjamisega saab hakkama.

Denise jalutas pimedal tänaval. Ta märkas enda ees kahte kuju. Väike kartus puges talle põue, ta rühkis siiski edasi.

Siis saab õppida.. Või noh, kui laisk siis ilmselt ei õnnestus ikkagi. "Tõesti?" küsis Daemon teeseldud üllatusega. Käib vampiirile natuke aega pinda. Vähemalt on aeg sisustatud. Zeev ei kavatsenud enne oma teed jätkata, kui vampiir edasi kõndima hakkab.

OT: See on üldiselt erateema vms.

OT: Okei

Peaks vist kellelegi helistama nagu seal reklaamis, äkki saab ka õpetuse. "On põnev jälle jah?" käratas Sun nüüd päris ärritatult,"Ainult minu piinamiseks teed seda jah?" See karjumine seal tänaval ei äratanud muidugi üldsegi tähelepanu, eks.

Järgmine geniaalne idee, eks. Tüdruk oleks deemonile hetkel hea meelega virutanud, aga suutis end veel veidikesed kontrollida. Varsti äkki lähebki kallale. "Jah muidugi, tegelikult oled hästi lahke ja tore, eks?" nähvas ta nii sarkastiliselt kui ainult sai. See inimene teda ausalt öeldes ei huvitanud hetkel, vähemalt nii kaua mitte kui see liiga lähedale ei roni.

Sun lihtsalt vaikis ja viskas korraks pilgu inimesele, kes selle jäisuse peale kohe jooksu pani. Nojah, las jookseb siis. Aidaa, eks. "Kavatsed liikuda ka?" päris ta peale veidi pikemat vaikust. Ega temalgi polnud plaanis kuskile minna, kui deemon tal järel kavatseb kõndida.